Me kõik õpime läbi kogemuste – ja iga kogemus tuleb meie ellu põhjusega. Mõni kingib rõõmu ja tänutunnet, mõni paneb meid proovile. Kõik need hetked õpetavad meid kasvama ja iseennast sügavamalt tundma.

 

Minu teekond teraapia juurde sai alguse ühest väga isiklikust ja valusast kogemusest. See pani mind proovile nii naisena, partnerina, emana kui ka tütrena. Toona tundus see murdeline, kuid täna tean – just see hetk oli minu tegeliku iseendaks saamise algus.

 

Täna olen jõudnud oma isiksuse- ja enesearengu teekonnal perekonnapsühhoteraapia õpingute viimasesse etappi. Superviseeritava pereterapeudina aitan peresid ja paare luua, hoida ja taastada suhteid, mis toetavad mõlemaid osapooli. Minu töö on pakkuda turvalist ruumi, kus saab õppida, kuidas koos paremini elada, üksteist kuulata ja mõista.

 

Ma usun, et igal kogemusel on oma tähendus. Hindan väikseid asju, märkan igapäevast positiivsust ja tean, et elu toob meie ette just need õppetunnid, mida parasjagu vajame. Olen õppinud oma vajadusi tundma ja nende eest seisma. Olen õppinud, et suhte nimel ei pea kaotama iseennast.

See kõik võib tunduda lihtne. Aga tegelikult on see raske ja aus teekond – sügav pilk iseenda sisse, korduv õppimine ja harjumuste ümberkujundamine. See ei lõpe kunagi. Aga see on väärt seda.

 

Ma olen tänulik. Endale, oma lähedastele ja elule. Ning olen tänulik, et saan nüüd oma kogemusi ja teadmisi kasutada selleks, et teisi aidata.​

​

Nele

​